Tootsie laseb Hoffmani tegelasel üsna kiiresti konksu küljest lahti. See ehitab Julie isast Lesist (Charles Durning) suure süžee, langedes Dorothyle kõvasti. See muudab etenduses vana arsti (George Gaynes) kehastava näitleja, kes Dorothyt peaaegu surmavalt köidab. Ja see muudab Sandy peaaegu jälitavaks harridaniks - uksemattiks.
Hiljuti filmi vaadates ei jäänud mulje, et film tervikuna tahaks neid tegelasi alandada. Nende kõigi muutmine emotsionaalselt üleinvesteeritud kahjuriteks on pigem struktuuristrateegia. Kõik tegelased lähenevad Michael / Dorothy vastu, et sundida tegelasi radikaalselt tegutsema ja šokeerivalt paljastama. See, mis paneb Jeffi jälgima, on üks pähklipuu haigla. Filmi löögijoon on palju tugevam äärmuslike reaktsioonide jaoks, mida see nendest tegelastest tekitab.
Kõige selle juures jääb Sandy alandus endiselt indekseerimisse; ta on see tegelane, kes ei saa väärilisi parandusi. (Ta osaleb filmi realiseeritud lavastuses koos Naaske Armastusekanali juurde aga sellest ei piisa nii selgelt.) Ja see on ka natuke palju, kui kiiresti Michael silub asju Julie'ga. Võib-olla pole ta ikka veel raputanud seda harjumust mehele lihvida, kes annab talle halvima võimaliku aja.
80-ndatest on olemas suurepärane SCTV-skeem, Farm Film Celebrity Blow Up, kus Martin Short, tehes laastavat Dustin Hoffmanit, selgitab, et tahab õhku lüüa kui naine, mees. Ja soouuringud ja sooline reaalsus on vahepealsetel aastatel arenenud sellisel määral, et võiks kirjutada väitekirja, võttes selle filmi maha. Ja ometi jääb see lõbusaks ja nutikaks - ehkki näitlemise osas on see lõpuks targem kui sugu. Pole sugugi väike.
Veteranikriitik Glenn Kenny vaatab uued väljaanded aadressil RogerEbert.com , New York Times, ja nagu kõrges eas inimesele kohane, ajakiri AARP. Ta ajaveebi, väga aeg-ajalt, aadressil Mõned tulid jooksma ja säutsud, enamasti naljatades, kell @glenn__kenny .
Kus voogedastada Tootsie