Läänerindel kõik vaikne (nüüd Netflixis) tähistab kolmandat korda Erich Maria Remarque'i klassikaline 1929. aasta romaan on kohandatud filmi jaoks. Režissöör Lewis Milestone’i 1930. aasta film võitis parima filmi ja parima režissööri Oscari ning kui Edward Bergeri uus nägemus sellest loost Saksa sõduri kogemustest Esimese maailmasõja ajal leiab lähikuudel reklaamtõmbejõudu, võib sellel olla järgnev vaade.
LÄÄNEESINDEL KÕIK VAIK : VOGEGEERIDA VÕI JÄTA VÄLJA?
Sisu: Rahulik hommik. Mets on varakevadise jahedusega karge ja siniseks toonitud. Rebastepere tungleb koopas ja magab rahulikult. Fookusesse kerkib ülalt tehtud kaader avatud avarusest: kehad, mida pakane näpis. Sõdurid. Saksa kaevikutes kästakse Heinrichi-nimelisel sõduril üles ja välja ronida ning mööda lohakast mudast põrgumaastikku tormata. Hirmus tema näol. Kuulid kõlisevad mööda. Mehed tema ümber kukuvad. Plahvatused ajavad mustuse üles. Hägusus. Heinrich ei jõua. Järgmisel hommikul võtab mees Heinrichi kehast kinni ning võtab temalt mantli ja saapad seljast. Mantel topitakse suurde pesukotti, mis toimetatakse pesumajadele, kes rõivaid pesevad verest punaseks toonitud hiiglaslikus veevannis. Põhja-Saksamaa. 1917. Kolmas sõjaaasta.
Linn, kihav, lahingust kaugel. Rühm poisse, kes on vaevu mehed, naeravad ja kiusavad üksteist ning on raevunud natsionalistlikku kirglikkust. Nad panevad end võitlema ja on veendunud, et trambivad peagi võidukalt läbi Pariisi. Paul Baumer (Felix Kammerer) astub üles, et oma väsimust vastu võtta. Tema mantlil on nimesilt: Heinrich. Ta näitab seda ametnikule, kes selle välja kisub ja selgitab, et see pidi olema selle sõduri jaoks liiga väike ja seda juhtub kogu aeg. Midagi selle olukorraga seostub kogu aeg ja see ei saa halvasti istuvat mantlit.
mis kell raidersi mäng täna õhtul algab
Varsti sumbuvad Paul ja ta sõbrad läänerindele kogunenud Keiseri jalaväe halli-rohelistesse ridadesse, mis on näiliselt lõputu kaevikute rida, mis läbis Prantsusmaad. Sündmuskoha kaoseks nimetamine tähendab seal toimuva perversset alahinnamist: rinde edasi lükkamiseks antakse sakslastele käsk tungida läbi lohakalt pommitatud eikellegimaa ja mõrvata Prantsuse sõdureid. Paul piilub üle kaeviku serva ja laseb püssist ning vastutuli kõmiseb hullult tema kiivri küljest lahti ja lööb ta päkapikult tahapoole. Ta kihutab peagi läbi muda ja suitsu ning elab kuidagi ellu mära, mis näib olevat mitte midagi saavutanud. Hiljem istub ta tühjalt kaevis ja teine sõdur pakub talle haledat tükki kuiva leiba ning ta võtab selle ja ajab selle maha. Ülemus küsib Paulilt, kas temaga on kõik korras, ja jaatava vastuse korral käsib tal surnud sõduritelt sildid kokku korjata. Üks neist on Pauli sõber, jalg räsitud, silmad laigulised ja klaasjad.
Möödub kaheksateist kuud. Kontoris kraabib üks mees siltidelt kuivanud verd ja loeb maha nimed ja sünnikuupäevad ning teine mees kirjutab need üles. Grotesksete vuntsidega Saksa kindral ahmib tundetult veini ja viskab ülejäänu põrandale ning viskab suure portsu oma rikkalikust õhtusöögist oma koerale ning ihkab sõda ja konflikte, sest ta on sõdur ega tea midagi muud. Sakslaste lüüasaamine on käes ja mootorvagunis kohtub väsinud, kuid korralikult riietatud poliitik (Daniel Bruhl), et arutada vaherahu Prantsuse sõjaväejuhtidega, kes ei ole meeltmööda kompromissile: kirjutage leping alla 72 tunni pärast ja ärge isegi mõelge. läbirääkimistel. Mujal on Paul kuidagi veel elus ja varastab koos oma sõbra Katiga (Albrecht Schuch) – nee Katczinskyga – ühelt prantsuse talunikult hane, et nad saaksid lõpuks oma sõpradega pidutseda. Need mehed jätkavad kuulsusetuid seiklusi oma turvatsoonides istuvate ülemuste käsul. Kas läänerinne on liikunud? Vaevu. Üks asi on aga muutunud – Paul on nüüdseks mitu korda tapja.
Milliseid filme see teile meelde tuletab?: See Lääne rinne toob kaasa osa kohutavast sõjaaegsest õudusest Reamees Ryani päästmine ja ühendab selle Sam Mendese Esimese maailmasõja eeposega 1917. aasta (mis on vältimatu võrdlus). Mõned hetked siin näivad olevat informeeritud stseenidest Peter Jacksoni tähelepanuväärsest dokumentaalfilmist Nad ei Vanane .
Esitus, mida tasub vaadata: Kammereri kujutamine rohesarvest, kes vaevu klammerdub oma viimse lootusepiisa külge, on kindlasti meeldejääv, kuid Schuchi nägemus vanemast sõdurist, kes on kirjaoskamatu tragöödiast räsitud perekonnas, on sügavam, kõlavam tegelane ja esitus.
Meeldejääv dialoog: Pauli sõber Ludwig väljendab veelgi kohutavat alahinnangut, kui ta jagab oma esimest muljet esiosast: 'Ma ei kujutanud seda ette nii.'
maailmasarja silm
Seks ja nahk: Mitte ühtegi.
Meie võte: Bergeri iteratsioon Läänerindel kõik vaikne kujutab sõda kui vaibumatut surma tööstust – taaskasutatud vormirõivaid, korduvaid rünnakuid, päevast päeva nälga ja kurnatust, haigusi ja traumasid. Aeg-ajalt kostavad Volker Bertelmanni minimalistlike partituuride kurjakuulutavad süntesaatorid ja teie eest helisev kell kõlab kõrvulukustava ja vihase masinavärgina. Pildistamine on külm ja kui Paul teeb oma tööd ja on seetõttu raevu- ja hullumeelsustesse eksinud, on tema nägu sageli kaetud muda või tuhaga, mis muudab ta ebainimlikuks, nagu tulnukas koletis, kõverdatud läga, mis on nii õudse kõrvalprodukt. manufaktuur.
Remarque nõudis, et tema romaan illustreeris lihtsalt sõduri karmi kogemusi sõjas ega võtnud poliitilist seisukohta (eelkõige keelustati raamat Natsi-Saksamaal). Kuid ma ei saa aru, et see filmiversioon on midagi aga sõjavastane poleemika. See hoiab üksikasjad selle kohta, kuidas ja miks sakslased ründavad, sihilikult lihtlabase džingoismi alla. Tõrjuv kindral on jõhker jõukaaslane, kes on eksinud nii sügavale oma lõhesse, kui natsionalistide kaotatud põhjuse kuristikku vahtides saadab ta oma käsilased lahingusse, et rahuldada ainult oma isiklikke sotsiopaatilisi soove; tema jõhkra käitumisega tajutakse meeste halvimate komponentide täiesti mõttetuid eskaleerivaid impulsse, mis viivad sellise jõhkuseni. Võrrelge seda Bruhli läbirääkijaga, kelle poeg suri Saksamaa eest ja kes palub halastusarmastuse pärast kõiki, kes seda kuulavad, tapatöö võimalikult kiiresti lõpetada.
Bergeri režissöör on jõuline ja edasitõukav, tema visuaalid on kunstilised isegi kohutavatel õudushetkedel. See on võrdväärne, et kaasaegsed sõjafilmid loobuvad realistlikust patriotismist ja režissöör täidab seda standardit, olemata järeleandlik või ülemäärane, praktilised ja digitaalsed efektid sulanduvad peaaegu sujuvalt. Vägivald ei lakka kunagi olemast kainestav, mis on filmi kaasahaarava ja meeldejääva kogemuse võtmekomponent. Külm viis, kuidas Berger seda vägivalda rahuhetkedega tasakaalustab, on õudne ja ärev, lükates Pauli traumast mööda eksistentsiaalsesse pimedusse, millega te loodetavasti kunagi ei puutu.
Meie kõne: VOGEGEERIDA. Läänerindel kõik vaikne kordab seda, mida me mõistame sõjana: jälk. Oleme selliseid teateid varem näinud ja kuulnud, jah. Kuid seni, kuni sõda veel kestab, on need jätkuvalt traagiliselt olulised.
John Serba on vabakutseline kirjanik ja filmikriitik, kes elab Michiganis Grand Rapidsis. Lisateavet tema töö kohta leiate aadressilt johnserbaatlarge.com .